Tagasi blogima

Kummaline, et blogimine soiku jäi päris mitmeks aastaks. Tegelikult olen ka vahepeal aktiivselt toimetanud ja ilmselt jätkan kirjutamist. Tagantjärele on päris huvitav lugeda, mida ma kunagi katsetanud olen. Kõike polegi enam meeles.

Kommid

Mida teha, kui on suur-suur magusaisu?

Rakendada ära oma viimased toorkakaovõi jäänused.

1 banaan

peotäis rosinaid

peotäis kuivatatud mustikaid

väike lusikatäis mett

Saumikseriga purustasin kõik kokku ühtlaseks massiks.

Sulatasin kakaovõi ja segasin kakaopulbriga kokku.

Segasin kõik kokku ja valasin tühja assortiikommi karpi, mille vormide põhja oli suvaliselt puistatud terveid rosinaid. Ja kogu kupatus korraks sügavkülma.

Rosinad karbi põhjas oli viga, ilma oleks võibolla olnud jälle liiga hea.

Said otsa niiet pilti ka ei jõudnud teha.

Varsseller

Kuhu kadus 4 kilo varssellerit?

Ühte pooleteiseliitrisse purki. Pärast kuivatamist. Purk täis ei saaud :D

Kõrval purgis paistab see, mis jäi järgi suurest korvitäiest tatikatest, samuti kuivatatud ja siis kohvimasinatatud. Vaene masin pole oma elus veel kohviube näinudki...

Minu esimesed hapukapsad

Hapukapsaid tegin ka- kuna kapsariivi ei ole, siis käsitsi. Mulle tundus, et mida kitsamad liistud lõigata, seda mõnusam on süüa ja mahl tuleb ka kiiremini välja. Lõikumine on üsna nüri töö, järgmiseks korraks hangin ilmselt juurviljakoorija. Juurde riivisin porgandeid (vähemalt seda saab köögikombainiga teha).

Seemneks sai lisatud mõnisada grammi turult toodud värsket hapukapsast, poetasin siia-sinna oma kapsaste vahele. Kuna klaaspurgis ei julge kuidagi riskida seda pudrunuiaga-mahla-väljatampimise-värki ette võtta, siis kasutasin lameda ja laia põhjaga plastämbrit.

Tampimine käib nii: kiht kapsast, veidi porgandiga läbi segada, köömneid ja soola (tunde järgi panin) ja pudrunuiaga tampida. Siis uus kiht kapsaid jne. Nuiaga tuleb üsna kõvasti lüüa ja ega see mahl alguses kohe välja ei taha tulla. Pärast neljandat kihti hakkas alles looma. Siis tampisin ettevaatlikumalt, muidu kippus mahl laiali pritsima. Mul oli selline madalama servaga ämber. Pärast tõstsin purkidesse ümber. Ühest kapsast sai 4,5 liitrit kapsamassi kui väga tihedaks vajutada. Mingi osa kapsast oli sellks ajaks suhu kadunud ning klaasitäis mahla jäi üle ka. Kapsajuppide peale keerasin neljaks ühe suure kapsalehe, teelusikad panin risti purgi sisse kapsalehte vajutama, praegu tundusid asja ära ajavat ja pinnale midagi ei kerkinud.

Kellegi blogis kirjutati, et noorel kuul tuleb hapendamine välja, vanal kuul mitte. Need kapsad on igatahes kahaneva kuuga...

Esimese päevaga läks kapsavesi limaseks ja teised kaks päeva eraldus palju gaasimulle, niiet purgid ajasid kogu aeg mahla üle serva välja. Vahepeal tundus, et purki mahla ei jäägi, kapsaliblede vahele tekkis nii palju mullikesi. Kolmandal päeval peale hapnema panemist gaasi enam juurde ei tekkinud ning arvasin, et asi võiks valmis olla. Limase osa tõstsin lusikaga ära, samuti kapsalehe, mille viskasin igaks juhuks minema. Mees maitses ja ütles, et kapsas on hea, ainult et maitseb väga köömne järgi. Ilmselt läksin nendega pisut hoogu.

Hapendatud õunad

Hapendamine on minu jaoks suhteliselt uus asi, suvel paar korda hapendasin kurke ja siiani on see kogu kogemus.

Valisin välja rohelisemad ning tugevamad Antoonovkad, pesin need harjaga ükshaaval üle ning lõikasin välja plekilised kohad. Algul plaanisin hapendada terveid õunu, kuid plekkide tõttu läks see plaan luhta. Pealegi selgus, et tervelt purgisuust sisse enamus õuntest ei mahugi. Seetõttu lõikasin õunad pooleks, eemaldasin ka saba- ning nabakohad (mullabakterite saastuse vältimiseks, ikkagi maast korjatud ubinad).

"tilli ja mustsõstralehti"

Neid viimaseid on küll suht võimatu kuskilt hankida. Kuna mul kodus on ainult peenikest tilli, siis jäi ka tilli-variant ära, sest see oleks hakanud marinaadi pinnal hulpima ning ilmselt seal ka (valesti) käärima. Paarkümmend kuivatatud mustsõstra lehte mul suvest oli, need suskasin vaheldumisi õuntega purki.

Osad retseptid sisaldavad lisaks soolale ka suhkrut või mett magusaineks. Mina peaksin panema ainult soola, kuid seda üsna rohkesti: 300g 5l vee kohta.

"kaeraõlgi kuldse värvi saamiseks"

Samuti kuskilt ei saanud, järgmisel sügisel üritan ka neid koguda :P

"võib maitseks panna ka piparmünti"...

On, aga ei pane- säästan need pigem tee jaoks. Kuivatasin ekstra terveid purustamata piparmündilehti, et teed mugavam kurnata oleks ja marinaadi ma neid praegu panna ei raatsi. Soola panin 7 teelusikatäit 1,5 l vee kohta. Seemneks lisasin veidi täna turult toodud hapukapsast. Õunu sai purki 4,1kg, kui vannitoakaalu uskuda.

Loodan, et käärimisprotsessi käivitajad on õuntel kapsaga ühised - hapukapsamüüjal oli igatahes kapsa seas lisaks porgandile Antoonovka tükke.

Eks paistab, mis sealt tuleb. Purgid jahedasse- 16-18 kraadi.

India mereriis

Vahepeal on olnud nii kiire, et pole aega saanud blogida. Minu suur uudis on see, et mul on uus koduloom: india mereriis (suured tänud Katrinile).

Selline soolakristallide moodi loom, millega saab teha kääritatud jooki. Minule meenutab natuke kalja ja ilmselt on seal ka pisuke kraad sees. Enamus kasvatajaid soovitavad teda kasvatada suhkruvees, kuid mina, kui suhkrut mitte armastav inimene, panin algatuseks mett. 15-20 rosinat tuleb ka lisada. Minu info pärineb põhiliselt siit allikast: http://www.rate.ee/blog/1146062/india-mereriis

Hoidsin toas, üle purgi panin õhukese sünteetilise kanga äädikakärbeste vastu. Kahepäevane tõmmis on supermõnus. Olen aru saanud, et seen ei talu metalli, st mitte segada metalllusikaga ega kurnata metallsõelal. Paar korda unustasin, kuid vahet ei ole täheldanud seene elulemusele mitte mingisugust... Kõige kangem tõmmis, mida olen teinud, on nelja päevane. Kahtlustan, et kui kauem hoida, siis sureb seen sinna sisse ära. Kuival ja loputatuna peaks säilima külmkapis kuni viis päeva, siis tahab jälle süüa saada (seda ei ole veel katsetanud).

Kuidagi murelikuks tegi, et kasvatasin mis ma kasvatasin, kuid seenekogus ei suurenenud karvavõrdki. Loputades panin veel peene riide sõelale peale, et midagi kaduma ei läheks- ikka mitte midagi.

Proovisin siis suhkruga (rafineerimata roosuhkur, ka pildil on roosuhkrulahus, seen ise purgi põhjas), mida uhasin 4 suurt supilusikatäit liitri vee kohta. Esimese 12 h lõpuks tundus juba silma järgi, et seent on poole rohkem. Lõpuks, 2 päeva möödudes, kui asi valmis ja seene pesemiseks läks, sain aru, et nii oligi. Suhkruga jook on ikka täiesti teise maitsega ka. Rafineerimata pruun suhkur annab annab mõrkja, kohati isegi kibeda (kuid üldse mitte ebameeldiva) varjundi, mis meenutab õlut. Meega jäi maitse ilmselgelt mahedam. Suhkruga tehtud joogil oli samas väga ilus tumepruun värv, kui hinnata kaubanduslikku välimust. Ja nüüd on mul osa seent külmkapis ootel. Seda ma siis tahtsin. Võibolla homme võtan ennast kokku ja proovin, kuidas see maitseb, kuigi netimaterjali järgi seent ennast ilmselt keegi ei söö. Jagatakse sõpradele või läheb prügikasti.

Mee-ideed ei tahtnud veel maha matta: panin seenele 4-5 lusikatäit mett koos paarikümne rosinaga. Mis selgus - peale kolmepäevast ootamist ei olnud seen meega hakkama saanud, meevesi oli veel tuntavalt magus, st sisaldas palju jääksuhkrut. Samas ka orgaanilisi happeid oli palju, võibolla tekib neid meest kuidagi rohkem? Seene kogus polnud ka suurenenud. Võibolla mul on siis sattunud suhkruga treenitud alamvorm, mis mee suhtes kuidagi auksotroof vms?

Publish Post

Õunad, õunad!

Olen suure kuhila ilusate suurte ja magusate õunte õnnelik omanik!!!

43 kg ei olegi nii hirmus palju. Ilmselt jagub seal natuke ka säilitamiseks, sest tavaliselt nad kipuvad kuidagi enne otsa saama...

Täna õhtul tekkis natuke aega töö kõrvalt ka säilitamisega tegeleda, lõikasin esimesed poolteist kasti kohe kuivatisse. Tervisehädadest on vahel kasu ka- kui trenni ei saa minna, siis saab kodus kasulik olla, vähemalt seni, kuni ei ole vaja ette kummarduda.

Talvel teen õunamoosi ja -kompotti ja kui üle jääb, siis ka krõpsu ning kooki. Suured plaanid :P